Tähelepanu, valmis olla, start!

1. oktoober 2018

 
Tervislikud eluviisid koguvad üha populaarsust, seega otsustasid ka Segakoor Endla lauljad laupäeval jalgratta sadulasse ronida ning Pärnu Rattaretke starti minna. 38km tundus küll alguses veidi hirmuäratav, aga toredas ja rõõmsameelses seltskonnas läksid kilomeetrid ja aeg lausa lennates. Ka ilmataat oli meid ilusa ilmaga õnnistanud – oli imeilus sügisilm, kuigi vastutuult sõites tuli ikka natukene pingutada ka 🙂

Ja et lihased liiga kangeks ei jääks, ootab juba neljapäeval ees mõnus spalõõgastus!

 

 

Lugu naturaalsest koorist

23. aprill 2018

Ideed sünnivad ootamatult 😊  See idee nägi ilmavalgust laupäeval, 14.aprillil. Sünnikohaks saab märkida bussi, millega Endla koor oli suundumas Pärnust Tartusse,  Eesti Rahva Muuseumisse, et seoses ERMi 109. sünnipäevakontserdiga taas ette kanda Rasmus Puuri kantaati “Unes nägin ma Eesimaad”.
Oh need nimed, need nimed … Nimedemängu võlud ja vormid on tõesti vallanud meeli igas võimalikus vormis!
Hoolimata sellest, et analoogilist lahendust on varemgi Endla koori puhul kasutatud, on seekordne ülestähendus ja idee koorirahva vahvad nimed loosse põimida pärit Kristi sulest. Korrektori ja toimetajatöö tegi Ebe.

Eks ta üks selline muinasjutu moodi lugu sai …
——————————————————–
Kord ENNEmuistsel aal, kui REBASED KOPLITES SAMMELSELGA kasvatasid ja PÕDRAD inimkeeli kõneldes ringi HUIKasid, leidis LAANEMAAl voolava  ALLIKA juures aset üks ÕIGE noobel lugu. Meie planeet oli tollal RINGMAA, mida katsid põhjakaarest SINIJÄRVED, idast laiuvad AASMAAd, mille servas mühavad hiiud ärataksid täna aukartust igas elavas hinges; lõuna pool kahisesid sügavad JUURSALUd.
Läänes aga oli tume ALLMAA milles luusisid vaid kollaste TAELsilmadega hUNDid.
Sealsetes paikades leidus palju RISTIMETSi, milles olevad LAUDristid olid tahutud osavate TREIALite poolt ning mis oma pinnavormilt oli PAASMAale tahutud KIVILA.
Kogu maad katsid PRISKed TAMMed ja MITTe ainult maa, vaid ka veesilmad olid tulvil maagilist VARIKujul hiilivat võlujõudu.
Maailm helises kui laul, mille noodid kirjutatud LILLELEHTEDELE. See laul hõljus pilvedesse ja vana Jumal kiitis kõike, mida nägi ja tema RAMSTid olid sellest kõigest täiesti sassis . LATT oli kõrgel! Kas oleks veel võimalik maali täiustada? Jumal hingas sügavalt sisse, ronis ühe pilveVALLI otsa ning vajus KOCHti kokku.

Möödusid ajad ja ajastud . Libisesid mööda näod ja isiksused, kuni 140 aastat täis tiksusid. Maailmas oli palju värve, aga millestki oli puudus… Selgus saabus, kui ühe kõrge KUUSE oksal kõõluvale TALVIKesele ROOTS kurku kinni jäi ja ta KÕRNAKS kahvatus. Kui ta meeleheitlikus  agoonias “TIIIIIA-TIIIIIA” kriiksudes ühele aknaRUUDUle toksis, kargas talle pähe MOPPEL mõte: Maailma suudab päästa vaid koorilaul!

Sellest saati tegutsebki segakoor ENDLA kõikide kurblike, rõõmsate, õnnetute ja õnnistatute suurimaks häämeeleks.

Ja saigi see LOBE lugu PUURi pistetud ja maailm PÄÄSTELtud!


Kohanimede lugu on pannud Eestimaa imeliselt helisema!

13. aprill 2018

Juba mitu aega olen tahtnud kirjutada sellest, mida ühe muusikateose omandamine mulle andis. Nimelt oli teiste hulgas ka Endla kooril suur au olla vabariigi 100. juubeliaktusel Rasmus Puuri uudisteose „Unes nägin ma Eestimaad“ esiettekandjaks. Eeltööna sai koorilaulja muusikalisse mällu raiutud hulk kohanimesid, millest enamikul meist aimugi polnud. Kooripartiidele lisaks kuulsime väga värvikaid Eestimaa muhke ja lohke ka solistide hõigetest.

Et teos ise, see kohanimedest moodustatud lugu, oli äärmiselt omapärane, saime aru kohe esimeses proovis. Kes asjast mitte midagi ei arvanud, see läks ja enam proovi ei tulnud. Ometi olid enamus lauljatest õnneks piisavalt uudishimulikud saamaks teada, kas terviku omandamine annab mingi teise tunde? Ja need, kes jaanuaris proovist muigega läksid, kuid tagasi tulid, hakkasid iga laulmiskorraga seda teost omal moel ikka rohkem ja rohkem armastama. Rasmus Puuri enda selgitused ja juhised sellel muusikalisel rännakul olid kindlasti abiks terviku tajumisel ja nii me seisimegi veebruaris suurel laval ja tegime ajalugu.

Võiks ju arvata, et siinkohal on lugu läbi, aga ei.
Ja ma ei pea silmas ka seda, et ERM annab meile võimaluse teost 14.04.2018 veelkord esitada. Minus on tekitanud hoopis rohkem põnevust asjaolu, et see lugu on minu sees hakanud elama oma iseseisvat elu.

Paar nädalat tagasi käisime perega Läänemaal uitamas. Tuvastasime, et mõned linnud olid Matsalusse jõudnud, mägiveised vaatasid tee ääres meid samamoodi nagu meie neid… Ja siis äkki on tee ääres silt „SAASTNA“. Te ei kujuta ette, millist elevust see minus tekitas. Kohe hakkas kõrvus kerima viis „… Saastana Sapi Sarja Sassi…“ Hinge täitis tohutu rõõm ja äratundmise tunne, justnagu oleks ma jõudnud kuhugi omasesse ja armsasse paika. Tõele au andes, olin seal esimest korda elus, aga see tunne oli nii soe ja tore. Peatusime, tegin pilti, kõrvus ikka kumises „..Saastna Sapi Sarja Sassi..“.

Ja see pole ainus kord, kui teeviit on minus sellist emotsiooni tekitanud. Just sellistes tundmatutes kohtades tuttavaid silte silmates tuleb see laul kusagilt väga sügavalt ja hakkab kuidagi eriliselt kõrvus kajama. Kohanimedega on laulus ennegi mängitud, aga nii sügavat tunnet pole see minusse varem jätnud ja seepärast tahtsingi seda teiega jagada.

Aitäh loojatele selle kõige eest!

Iris

Ühel imelisel suvel Endlaga Ameerikas

28. september 2017

Lisaks kõigele heale, mis Endla kooriga juhtunud on, oleme lisaks dirigendile endale ka suurepärase sulesepa saanud. Mareksilt tuleb sõnu ja lauseid kui siidi, värvikaid kirjeldusi, mis paeluvad ja lugejal silma särama löövad. Ja et tema kirjutatu vaid sotsiaalmeedia kaduvatele lehtedele ei jääks, paneme tema read ka meie blogisse.
Siin need on – võtke siis aega lugemiseks!
——
Hetkel, mil olime jõudnud oma reisi lõpusirgel kalli kodumaa kohale ja meie raudlinnukene juba päris tõsiseid maandumise hääli kuuldavale tõi ning lennutrajektoor üsnagi järsu nurga sisse võttis, otsisin ma lennuki audiosüsteemist midagi, mis Türgi õhuliinide pakutud erakordselt ebakvaliteetsetest kõrvanuppudest kuulatuna mingigi elamusepoja jätaks, sattus mu sõrm lennuki audio süsteemi pakutavas valikus virtuaalplaadile, mille avalooks kõlas just too lugu “My land”. Kuigi tegemist on ülistuslauluga ühele teisele vahvale ilmanurgale, sobiks too tekst enamvähem üks-ühele ka meite kandi iseloomustamiseks. Seda laulu kuulates ning lennuki aknast avanevat vaadet rohe-kollastest metsadest ja põlluruudukestest tunnistades jõudsin taaskord ja üha veendunumalt tõdemuseni, et mida pikem ning elamuste ja positiivsemate emotsioonide rohkem on olnud reis, millelt naasen, seda hingeülendavam on saabuda-maabuda oma kalli kodumaa pinnale.

    
 

Kuidas saabki üks reis olla parem kui kasvõi esimesel kohaloldud päeval saan elupõlise “hülgena” lõppeval suvel esimese vettesukeldumise kogemuse just Venice Beachil, hulpides Vaikse Ookeani massiivsetes lainetes ja nautides Kalifornia Veneetsia õdusat arhitektuuri ning maitsekaid ja lopsakaid aedu; kihutades läbi kõrbekuumuse ja mussoonvihmade Arizonasesse, nautides tee peal põrgukuumuses ajaloolist Route 66 nostalgiat ning saades teada, et tsiklimehel on igas olukorras seis nigelam kui autoga matkajal; kus ootas meid laia naeratusega ees Suure Kanjoni mäekoll, pakkudes hingematvaid vaateid looduse loomingust, mille kõrval vähemasti mina tundsin end mõttetu tolmukübemena; saades osa Las Vegase lõputult ahvatlevatest, värviküllastest, aga lõppkokkuvõttes nii väärtusetutest reklaamtuledest; põigates järgmisel päeval naabruses laiuvale Hooveri tammile, mis pakkus oma võimsate ja herküülpuaroolikus stiilis vormidega, koos veelgi võimsamate seda ümbritsevate kaljumägedega juba iseenesest imposantset vaatepilti, kostitades samas aga kuumaga, mis täiesti reaalselt võrreldav meie leilisauna kraadidega ja mille tulemusel üks meie lauljatest korraliku kuumarabanduse sai;

  

külastades ajaloost pakatavat ja omas ajas stiilipuhast Santa Barbara kohtumaja ning nautides selle linnakese kaunist ja hingepaitavat miljööd; ahmides endasse merelainetega võitleva Kalifornia ranniku ilu ning pannes oma füüsilised võimed proovile, seistes harkisjalu Malibu rannal vee piiril, oodates järjekordset murdlainet, mille jõud oli selline, et ühel hetkel arvasin, et nüüd on minu põlveliigese päevad loetud (igasugune ujumiselaadne tegevus oli seal muide keelatud- ja igati õigustatult); kogedes Hollywood bülevaardi eripalgelist glamuuri, astudes mööda tähtede alleed ning sobitades oma käekesi ja jalakesi tuntud filmistaaride vastavatesse betooni valatud jälgedesse, ent saades samas, oscari-gala-saali trepil teada, et “vaid 1 dollari eest peeretan Sulle otse suhu”; saime, õnneks eemalseisjana osa sealkandis nii tavapärasest metsatulekahjust, pärast mida kohe ka hunnitust miljonivaatest Griffin Parki observatooriumi vaateplatvormilt öisele Los Angelesele; olles varahommikusel tunnil tunnistajaks eht-hollivuudilikule äksönile, kui üks suvaline tüüp oma autoga “sajaga” meie naaberaeda sisse lendas ja kui loetud sekunditega rippus meie kohal politseikopter ja kõik kulges nagu tõelises usa-krimi-filmis;

      

kui kõik meie proovid oma slummis asuva öömaja koduhoovis kulgesid lõputus kuumuses ja lakkamatus higivoolus ligunemises, aga kõik meie kontserdid-esinemised õnnestusid 200-protsendiliselt isegi siis, kui kõiksemees lausa lõunamaa lõõsas oma kallid paksust villast rahvariided selga tõmbas ega loobunud sellest üksmeelselt isegi siis, kui tegin ettepaneku, et äkki võtaks vabamalt ja esineks täna sama ilusates koori t-särkides, ent samal ajal olid kõik rõõmsad ja sirgeselgsed (imelikud inimesed ikka…) ; nautides Pärnu Endla segakoori tõeliselt õnnestunud kontsert-etteasteid Lääneranniku päevade raames; tundnud südantsoojendavat ühtsustunnet koos väliseestlastega ning jõudnud lootusrikka tõdemuseni, et äkki just nüüd on saabunud aega, mil väliseestlased kodueestlasi endaga võrdväärseks seltskonnaks peavad.

   

Aitüma teile, kallid endlakad selle vägeva, stiilipuhta ja hingekosutava elamuse ning tõelise kvaliteetaja eest koos TEIEGA! Ainult tänu teile- KadriMargitMaarikaLaura-Liis ja paljud-paljud teised ja lõppkokkuvõttes kogu Endla-koorile, sai kogu see müstiline ime võimalikuks!
Aitäh ja olge hoitud…

Mareks

PS! Laul, millest blogipostituse alguses juttu on ja mis Mareksile just sellised emotsioonid tekitasid,
on kuulamiseks SIIN>> Celtic Woman “My Land” https://www.youtube.com/watch?v=wOee2M_WoxQ

Koor on midagi palju rohkemat kui vaid kamp laulvaid inimesi!

31. mai 2017

Seekordne lugu sai kokku pandud hoopis teistmoodi. Nimelt peale Leedu reisi Kaunas Cantat konkursile, juhtus nii, et postkast täitus Endla koorirahva emotsioonidest pakatavate kirjadega. Kuna neid oli nii soe ja armas lugeda, siis otsustasime, et jagame heal meelel väikeseid noppeid nendest kirjadest ka teiega. Ja siin nad on…


… mul on avanenud imetabane võimalus lohistada oma kohvrit lugematutel kordadel ilmamaa erinevatesse paikadesse. On kogetud ühte kui teist, kindlasti aga palju värvikat, rõõmustavat ja uusi kogemusi pakkuvat. Paratamatult tõusevad sellest pärlikeest esile vaid mõned üksikud nö tõeliselt väärtuslikud kivikesed – sellised, pärast mida tunned, et tahaks tagasi minna  ja ainult just tolle fantastilise seltskonnaga ning kogeda taaskord seda, mis täitis äsjamöödunud päevadel mingi erilise soojuse ja värinaga kõik meeled, mis inimeses üldse leida on.
Midagi sarnast tunnen ka praegu, pärast meie Leedu-reisi ning võin suurima rõõmuga lükkida möödunud nädala neli viimast päeva oma seniste kõige erakordsemate reisipärlite keesse 🙂
Aitäh teile kõigile nende imeliste päevade eest!

Saime kogeda nii vajalikke ja karme konkursihetki kui nautida fantastilist ilma, loodust ja maailma parimat seltskonda! Eraldi kummarduse teen kindlasti esiteks kõikidele korraldajatele! Järgmine kummardus läheb neile vapratele, kes pidid vahetult pärast reisi minema joonelt tööle või siis täitma elamuste rohkest reisist paksu peaga kodus halastamatuid tööülesandeid. Teiseks teen kummarduse kõigi teie ees, kes te olite sunnitud maha jääma, ent siiski elasite ühel või teisel moel kaasa laulukaaslaste tegemistele!

Viimane kummardus sündigu teie kõigi ees võtmes “sõbrad teiega on hea”.
——–
Mina lauljana vaatasin kodus siiski peeglisse, et saada vastust küsimusele, miks laul kõlas nii nagu ta kõlas…
Mis aga siiralt hinge soojaks teeb, on asjaolu, et meil on õnn olla juhitud kahe inimese poolt, kelle teadmised koorilaulust panevad meid neile alt üles vaatama, ent kes sellele vaatamata on üks sõbralik osa meist 🙂
Aitäh Mareks ja Kadri! Me reisime veel!
——–
Aitäh  meie oma vahvale reisikorraldusklubile 🙂 selle väga mõnusa laulureisi eest, mis sisaldas lisaks minu poolt seni täiesti avastamata kaunile Leedumaale ka suvesooja, muusikat, head meie-oma-koori tunnet laval ja väljaspool lava,  kreeka veetantsu endla-stiilis, jalgpallurigeenidega serbia noortekoori ja paljut muudki. Küpsetav päikeselõõsk oli ilmselt küll vaid leebe eelmäng augustikuisele Los Angelesele!
——–
Ei oska kuidagi panna sõnadesse oma tänu ja õnne, et saan kuuluda nii ühtselt kokkuhoidvasse koori! Seltskond on parim ning ka dirigendid teevad oma tööd suurepäraselt ja rõõmuga, on ju muusika see, mis meid kõiki ühendab!
Olenemata sellest, et esinemine oli nagu ta oli, nimetan seda ettevõtmist siiski vägagi kordaläinuks ning teen sügava kummarduse kõigile organiseerijatele ja korraldajatele! Olete parim seltskond, kellega reisida! 🙂
Ootan juba järgmisi väljasõite teiega ning saadan kõigile soojad kallistused!

——–
… see reis lasi unustada, mõnuleda, nautida ja taaskord õppida. Jumala eest, see oli üks suurepärane õppereis, täis kogemusi, mida tasuks raamatusse raiuda. Oma tohutult suureks rõõmuks veendusin taaskord, et Endla koor ON PERE kõikide oma heade ja veadega – ühtehoidev, toetav, vahepeal pahurdav, kuid ikkagi ühes suunas liikuv kooslus. Ja nagu kunagi varasemalt olen kirjutanud – jah, koor on midagi palju rohkemat kui vaid kamp laulvaid inimesi! Naudin aega nendega, kes nii kriitilistel kui ka vähemkriitilistel hetkedel suudavad alati ja ausalt iseendaks jääda!
Laulame ja rändame, sõbrakesed!
——
Minugi poolt suur tänu kaaslastele, tänu kellele jääb see reis oma heade muljetega pikkadeks aastateks hinge toitma.
Rõõmsate kohtumisteni juba varsti…