Ühel imelisel suvel Endlaga Ameerikas

28. september 2017

Lisaks kõigele heale, mis Endla kooriga juhtunud on, oleme lisaks dirigendile endale ka suurepärase sulesepa saanud. Mareksilt tuleb sõnu ja lauseid kui siidi, värvikaid kirjeldusi, mis paeluvad ja lugejal silma särama löövad. Ja et tema kirjutatu vaid sotsiaalmeedia kaduvatele lehtedele ei jääks, paneme tema read ka meie blogisse.
Siin need on – võtke siis aega lugemiseks!
——
Hetkel, mil olime jõudnud oma reisi lõpusirgel kalli kodumaa kohale ja meie raudlinnukene juba päris tõsiseid maandumise hääli kuuldavale tõi ning lennutrajektoor üsnagi järsu nurga sisse võttis, otsisin ma lennuki audiosüsteemist midagi, mis Türgi õhuliinide pakutud erakordselt ebakvaliteetsetest kõrvanuppudest kuulatuna mingigi elamusepoja jätaks, sattus mu sõrm lennuki audio süsteemi pakutavas valikus virtuaalplaadile, mille avalooks kõlas just too lugu “My land”. Kuigi tegemist on ülistuslauluga ühele teisele vahvale ilmanurgale, sobiks too tekst enamvähem üks-ühele ka meite kandi iseloomustamiseks. Seda laulu kuulates ning lennuki aknast avanevat vaadet rohe-kollastest metsadest ja põlluruudukestest tunnistades jõudsin taaskord ja üha veendunumalt tõdemuseni, et mida pikem ning elamuste ja positiivsemate emotsioonide rohkem on olnud reis, millelt naasen, seda hingeülendavam on saabuda-maabuda oma kalli kodumaa pinnale.

    
 

Kuidas saabki üks reis olla parem kui kasvõi esimesel kohaloldud päeval saan elupõlise “hülgena” lõppeval suvel esimese vettesukeldumise kogemuse just Venice Beachil, hulpides Vaikse Ookeani massiivsetes lainetes ja nautides Kalifornia Veneetsia õdusat arhitektuuri ning maitsekaid ja lopsakaid aedu; kihutades läbi kõrbekuumuse ja mussoonvihmade Arizonasesse, nautides tee peal põrgukuumuses ajaloolist Route 66 nostalgiat ning saades teada, et tsiklimehel on igas olukorras seis nigelam kui autoga matkajal; kus ootas meid laia naeratusega ees Suure Kanjoni mäekoll, pakkudes hingematvaid vaateid looduse loomingust, mille kõrval vähemasti mina tundsin end mõttetu tolmukübemena; saades osa Las Vegase lõputult ahvatlevatest, värviküllastest, aga lõppkokkuvõttes nii väärtusetutest reklaamtuledest; põigates järgmisel päeval naabruses laiuvale Hooveri tammile, mis pakkus oma võimsate ja herküülpuaroolikus stiilis vormidega, koos veelgi võimsamate seda ümbritsevate kaljumägedega juba iseenesest imposantset vaatepilti, kostitades samas aga kuumaga, mis täiesti reaalselt võrreldav meie leilisauna kraadidega ja mille tulemusel üks meie lauljatest korraliku kuumarabanduse sai;

  

külastades ajaloost pakatavat ja omas ajas stiilipuhast Santa Barbara kohtumaja ning nautides selle linnakese kaunist ja hingepaitavat miljööd; ahmides endasse merelainetega võitleva Kalifornia ranniku ilu ning pannes oma füüsilised võimed proovile, seistes harkisjalu Malibu rannal vee piiril, oodates järjekordset murdlainet, mille jõud oli selline, et ühel hetkel arvasin, et nüüd on minu põlveliigese päevad loetud (igasugune ujumiselaadne tegevus oli seal muide keelatud- ja igati õigustatult); kogedes Hollywood bülevaardi eripalgelist glamuuri, astudes mööda tähtede alleed ning sobitades oma käekesi ja jalakesi tuntud filmistaaride vastavatesse betooni valatud jälgedesse, ent saades samas, oscari-gala-saali trepil teada, et “vaid 1 dollari eest peeretan Sulle otse suhu”; saime, õnneks eemalseisjana osa sealkandis nii tavapärasest metsatulekahjust, pärast mida kohe ka hunnitust miljonivaatest Griffin Parki observatooriumi vaateplatvormilt öisele Los Angelesele; olles varahommikusel tunnil tunnistajaks eht-hollivuudilikule äksönile, kui üks suvaline tüüp oma autoga “sajaga” meie naaberaeda sisse lendas ja kui loetud sekunditega rippus meie kohal politseikopter ja kõik kulges nagu tõelises usa-krimi-filmis;

      

kui kõik meie proovid oma slummis asuva öömaja koduhoovis kulgesid lõputus kuumuses ja lakkamatus higivoolus ligunemises, aga kõik meie kontserdid-esinemised õnnestusid 200-protsendiliselt isegi siis, kui kõiksemees lausa lõunamaa lõõsas oma kallid paksust villast rahvariided selga tõmbas ega loobunud sellest üksmeelselt isegi siis, kui tegin ettepaneku, et äkki võtaks vabamalt ja esineks täna sama ilusates koori t-särkides, ent samal ajal olid kõik rõõmsad ja sirgeselgsed (imelikud inimesed ikka…) ; nautides Pärnu Endla segakoori tõeliselt õnnestunud kontsert-etteasteid Lääneranniku päevade raames; tundnud südantsoojendavat ühtsustunnet koos väliseestlastega ning jõudnud lootusrikka tõdemuseni, et äkki just nüüd on saabunud aega, mil väliseestlased kodueestlasi endaga võrdväärseks seltskonnaks peavad.

   

Aitüma teile, kallid endlakad selle vägeva, stiilipuhta ja hingekosutava elamuse ning tõelise kvaliteetaja eest koos TEIEGA! Ainult tänu teile- KadriMargitMaarikaLaura-Liis ja paljud-paljud teised ja lõppkokkuvõttes kogu Endla-koorile, sai kogu see müstiline ime võimalikuks!
Aitäh ja olge hoitud…

Mareks

PS! Laul, millest blogipostituse alguses juttu on ja mis Mareksile just sellised emotsioonid tekitasid,
on kuulamiseks SIIN>> Celtic Woman “My Land” https://www.youtube.com/watch?v=wOee2M_WoxQ

Koor on midagi palju rohkemat kui vaid kamp laulvaid inimesi!

31. mai 2017

Seekordne lugu sai kokku pandud hoopis teistmoodi. Nimelt peale Leedu reisi Kaunas Cantat konkursile, juhtus nii, et postkast täitus Endla koorirahva emotsioonidest pakatavate kirjadega. Kuna neid oli nii soe ja armas lugeda, siis otsustasime, et jagame heal meelel väikeseid noppeid nendest kirjadest ka teiega. Ja siin nad on…


… mul on avanenud imetabane võimalus lohistada oma kohvrit lugematutel kordadel ilmamaa erinevatesse paikadesse. On kogetud ühte kui teist, kindlasti aga palju värvikat, rõõmustavat ja uusi kogemusi pakkuvat. Paratamatult tõusevad sellest pärlikeest esile vaid mõned üksikud nö tõeliselt väärtuslikud kivikesed – sellised, pärast mida tunned, et tahaks tagasi minna  ja ainult just tolle fantastilise seltskonnaga ning kogeda taaskord seda, mis täitis äsjamöödunud päevadel mingi erilise soojuse ja värinaga kõik meeled, mis inimeses üldse leida on.
Midagi sarnast tunnen ka praegu, pärast meie Leedu-reisi ning võin suurima rõõmuga lükkida möödunud nädala neli viimast päeva oma seniste kõige erakordsemate reisipärlite keesse 🙂
Aitäh teile kõigile nende imeliste päevade eest!

Saime kogeda nii vajalikke ja karme konkursihetki kui nautida fantastilist ilma, loodust ja maailma parimat seltskonda! Eraldi kummarduse teen kindlasti esiteks kõikidele korraldajatele! Järgmine kummardus läheb neile vapratele, kes pidid vahetult pärast reisi minema joonelt tööle või siis täitma elamuste rohkest reisist paksu peaga kodus halastamatuid tööülesandeid. Teiseks teen kummarduse kõigi teie ees, kes te olite sunnitud maha jääma, ent siiski elasite ühel või teisel moel kaasa laulukaaslaste tegemistele!

Viimane kummardus sündigu teie kõigi ees võtmes “sõbrad teiega on hea”.
——–
Mina lauljana vaatasin kodus siiski peeglisse, et saada vastust küsimusele, miks laul kõlas nii nagu ta kõlas…
Mis aga siiralt hinge soojaks teeb, on asjaolu, et meil on õnn olla juhitud kahe inimese poolt, kelle teadmised koorilaulust panevad meid neile alt üles vaatama, ent kes sellele vaatamata on üks sõbralik osa meist 🙂
Aitäh Mareks ja Kadri! Me reisime veel!
——–
Aitäh  meie oma vahvale reisikorraldusklubile 🙂 selle väga mõnusa laulureisi eest, mis sisaldas lisaks minu poolt seni täiesti avastamata kaunile Leedumaale ka suvesooja, muusikat, head meie-oma-koori tunnet laval ja väljaspool lava,  kreeka veetantsu endla-stiilis, jalgpallurigeenidega serbia noortekoori ja paljut muudki. Küpsetav päikeselõõsk oli ilmselt küll vaid leebe eelmäng augustikuisele Los Angelesele!
——–
Ei oska kuidagi panna sõnadesse oma tänu ja õnne, et saan kuuluda nii ühtselt kokkuhoidvasse koori! Seltskond on parim ning ka dirigendid teevad oma tööd suurepäraselt ja rõõmuga, on ju muusika see, mis meid kõiki ühendab!
Olenemata sellest, et esinemine oli nagu ta oli, nimetan seda ettevõtmist siiski vägagi kordaläinuks ning teen sügava kummarduse kõigile organiseerijatele ja korraldajatele! Olete parim seltskond, kellega reisida! 🙂
Ootan juba järgmisi väljasõite teiega ning saadan kõigile soojad kallistused!

——–
… see reis lasi unustada, mõnuleda, nautida ja taaskord õppida. Jumala eest, see oli üks suurepärane õppereis, täis kogemusi, mida tasuks raamatusse raiuda. Oma tohutult suureks rõõmuks veendusin taaskord, et Endla koor ON PERE kõikide oma heade ja veadega – ühtehoidev, toetav, vahepeal pahurdav, kuid ikkagi ühes suunas liikuv kooslus. Ja nagu kunagi varasemalt olen kirjutanud – jah, koor on midagi palju rohkemat kui vaid kamp laulvaid inimesi! Naudin aega nendega, kes nii kriitilistel kui ka vähemkriitilistel hetkedel suudavad alati ja ausalt iseendaks jääda!
Laulame ja rändame, sõbrakesed!
——
Minugi poolt suur tänu kaaslastele, tänu kellele jääb see reis oma heade muljetega pikkadeks aastateks hinge toitma.
Rõõmsate kohtumisteni juba varsti…

              

Kui terve vald oli kokku aetud!

19. veebruar 2017

Endla koor Tuljakul

5.veebruaril 2017 asutas meie heatujuline Endla segakooriseltskond end taaskord Tartu poole teele, et osaleda segakooride võistulaulmisel “Tuljak”.

Varahommikul 7:30 oli kõik see mees teatri esisel platsil kohal nagu viis kopikat ja veeremine Taaralinna suunas algas. Kes keris jalad kõhu alla kerra, kes surfas internetis või jutustas niisama. Nägudekontroll tõendas: kohal olid peaaegu kõik. Meie sopranist hõbekõri Kersti oli kurja kõriputukaga kohtunud ja võitluse kaotanud, millest oli tuline kahju, ent seda enam tundsime tulist võitlusjanu lauluplatsil endast kõik anda. Nooruke koorijuht Kadri luges meile sõiduks hoolitsevad sõnad peale. Olime lahinguks valmis!

Teeolud polnud kiita: oli lumine ja libe, mistõttu sõit võttis oodatust kauem ent Miina Härma Gümnaasium juba ootas meid. Hordides inimesi sagis edasi-tagasi ning meie rõõmus kollektiiv varjus kooli teisel korrusel asuvasse harjutusklassi hääli lahti laulma ning  riietuma.

Kuna loosiratas oli meid B-kategooria esimeseks esinejaks paigutanud, tuligi viimaks lavalaudadele astuda. Tukad sirgu, lipsud ja kaelakeed otseks ning tõusimegi mööda kitsast treppi ülespoole.

FVL0385 FVL0394 FVL0388 FVL0392FVL0396 FVL0397 FVL0398 FVL0399

Meie esituses tulid ettekandele Knut Nystedt´i “Laudate”, Mart Saare kohustuslik “Unustamatu laul”, Josef Rheinberger´i “Abenlied” ning eesti rahvalaul/snd Eduard Tubinalt “Karjase laul”.

Kadrikese hääl värises ärevusest, ent noot sai antud ja laulud kõlasid. Lavalt lahkudes oli tunne ärev: kuidas läks ja kas läks… Kõik oli endast antud ning loodetavalt oli sooritus piisav.

Kuna üritus vältas tunde, pakuti vahepeal kehakinnitust. Tühi kõht andis endast juba märku ja toidulaud oli isuäratav. Kes soovis, jalutas linnas või külastas tuttavaid, sugulasi. Enamik jäi kuulama konkurente ja minu, kui allakirjutanu lemmikuks osutus B-kategooria Kammerkoor Encore. Meeldis nende nooruslik kollektiiv, lauludevalik kui ka lavaline liikumine.

A-kategooriat kuulatades jäi enim kõrvu paitama EStuudio noortekoori õpilased ent ka B-kategooria kogukas ERRi segakoor, kelle häälte võimsus tõstis suisa lae alla.

Kägu vanas seinakellas sai kaua kukkuda enne, kui kell sai 18:00 ja buss meid Tartu Jaani kirikusse õhtusele kontserdile ning lõpptulemuste väljakuulutamisele sõidutas. Endla koor esines ka seal kahe looga. Kordusele tuli “Laudate” ning  võtsime üles ka K.Türnpu “Talvise õhtu”. Suuremad pinged olid maas ja esitused õnnestusid paremini. Nii oli see ilmselgelt kõikide kooride puhul.

FVL0772 FVL0768 FVL0773 FVL0762

Viimaks kuulutati välja pingerida: B-kategoorias võidutses Kammerkoor Encore. Teist kohta jagasid võimas ERRi segakoor ja I.N.T.A segakoor ning kolmandaks platseerus TLÜ BFMi segakoor. Endla Segakoor saavutas tubli kuuenda koha!

A-kategooria võidu noppis EStuudio noorte kammerkoor.

Seekord võidutses noorus ent meil on sellest mõndagi õppida – me ei tohi kaotada lusti ja neid kaunikõlalisi lugusid, mis meie sees välja ihkavad lennata. Eks järgmisel korral läheme sinna suurema kogemustepagasiga ja oleme lihvinud oma musikaalset väljendusoskust ning kooskõla. Võib öelda, et saime hakkama! Selle eest tänud meie noorele ja andekale koorijuhile Kadrile, kes meisse entusiasmi süstis. Ning loomulikult meile kõigile, kes me teineteise kõrval rõõmuga ühist lauluvankrit veame.
Teeme seda veel!

Kristi

Nüüd on see tehtud ehk rabajutt

17. august 2016

9 aasta eest väljakäidud mõte Endla koori suvematkast Endla rabasse sai teoks.
Sinna, Endla järve äärde, kus imekaunis Juta kivil istudes valas pisaraid oma kaotatud armsama, Endli, pärast.

Niisiis alustasid 11 vaprat ühel vihmasel augustihommikul, kui kogu linn oli veel sügavas Weekendi unes, sõitu Jõgevamaa poole. Kui Põltsamaal lossikiriku kõla proovitud, kõhu-täitmisega korralikult aega venitatud (prae ootamine ja „vist mahuks veel magustoit“ ja „kui õige võtaks veel kohvi ka“) ning kohalikust Selverist söögi-joogikraam varutud, oligi aeg asuda raba poole teele.

IMG_5484 IMG_5496 IMG_5522 IMG_5549
Meie rõõmuks oli sombune ilm taandunud ja päikegi pilve tagant piilumas. Esialgne plaan läheneda Endla järvele Kärde poolt
(lühem rada) sai ümber otsustatud pikema, Toomalt algava raja kasuks. Sest sealt pidi metsamajakeseni viima ilus laudtee üle raba.

IMG_5729 IMG_5574 IMG_5575 IMG_5579

Kotid selga, ukuleled üle õla, veekanistrid käe otsa ja õiget teeotsa otsima.  Vaevalt 200 meetrit läbitud, kui juba tekkis küsimus, kas ikka oleme õige teel. Õnneks oli kotist võtta kaart, mis sai usaldatud vapra teejuhi Karmeni kätte. Olime õigel teel ja kohe raba peale jõudmas. Oh, see rabasse jõudmine oli ilus – päike sillerdas laugastel, uus võrkkattega laudtee jalge all. Mida paremat veel tahta! Kas tõesti nii lõpuni, kõik see 5 kilomeetrit?

IMG_5587 IMG_5591 IMG_5605 IMG_5649
Aga ei! Raba teises servas sai uus laudtee otsa ja tuli tatsata märjast libedatel laudadel. Pisut lihaseid pingutades ettevaatlikult edasi sammudes jõudsime maale. Esiti polnud vigagi, aga mida edasi, seda lirtsuvamaks pind meie jalge all muutus. Umbes poolel teel, radade lahknemiskohal, olime taas hädas õige tee leidmisega. Silmnähtav oli vaid üks laiem ja kobedam rada, aga see kulges pisut vales suunas. Teejuht Karmen ei jätnud jonni ja peagi kostus võsast rõõmus hõige, et kollane rajamärk leitud. Mis muud kui läbi lombi võssa. Kuivadest jalgadest võis nüüd vaid unistada…
Peas helises dirigent Volli lauluke „Laula või ise“, aga kohandatud sõnadega „Varbad raba turbas, seljal koormuseks kott. Millal jõuame sinna, kus ootab meid üks kuivem koht…“. Aga kuivemate kohtade otsimine mättalt mättale hüpates või pooleldi puu otsas rippudes tegi tuju aina paremaks. Viimasel teelahkmel oli valida märja libeda laudtee ja vesise mätastega raja vahel. Otsustasime Irisega viimase kasuks. Ja esimest hüpet tehes leidsin end… nõgesepõõsast. (Korralik rabasluusija oleks kindlasti oma sääred kinni katnud, aga minusugune pidas targemaks ikka põlvpüksid jalga panna, sest siis ei saa püksisääred märjaks ega muutu seetõttu raskeks.) Oh seda erksust, mis nüüd mind tabas! Varasem mure, kas minu väikesed jalad suudavad kogu mu naiseliku ilu koos seljakotiga kohale vedada, osutus asjatuks. Viimased ponnistused läbi vee ja siiski ka mööda libelaudu ning ohoo imet, olimegi pärale jõudnud.

IMG_5654 IMG_5659 IMG_5709 Läbi_öö

Endla metsamajake, mis sai üheks ööks meie koduks, üllatas oma mugavustega. Päikesepaneel oli meile koguni elektrivalguse andnud! Ergutav järvesuplus, grill ja saun ja jälle suplus ja pidulik õhtune söömaaeg, pikeeritud ohtrate laulemistega Mardi-Irise-Margoti ukulelede saatel – mida paremat oskaks üks endlakas Endla rabas tahta? Ja Irise loetud unejutt „Endla järv ja Juta“ ja memme musi enne uinumist (memm ise jäi küll ilma, aga andmisrõõm on alati kõige suurem). Kuid und ei tulnud, sest õhku ei olnud. Avasime ukse ja õhk tuli… koos sääskedega! Oli selge, et kahte head asja korraga ei saa. Tuli valida kas õhk ja sääsed või mõlemast loobuda. Leidsime kompromissi: pihustades ohtrasti sääsemürki, vajusime ka ise „surmaunne“.

Hommik äratas meid võimsa vihmavalinaga ehk ärgateski oli selge, et kuiva jalaga me tagasi „mandrile“ ei pääse. Mõttetalgud hommikulauas teemal „Millist rada valida“ päädisid otsusega, et läheme siiski kõik koos Toomale, aga teist (loodetavasti kuivemat) rada pidi.
Nii me teele asusime: hanereas märjal laudteel, varbad vees, Mart ees teed rajades ja matkakeppe (Endla endleid) valmistades. Meelde tuli lapsepõlves nähtud film „Aga koidikud on siin vaiksed“. (Nooremale lugejaskonnale teadmiseks, et see oli üks sõjafilm naisvõitlejaist). Valitud tee muutus tõesti järjest kobedamaks metsateeks ja pisut väsinud matkajalad ei pidanud enam poris paterdama. Toomale jõudes veel ühispilt, märjad higised kallistused ja oligi aeg end autodesse pakkida – väsinult, aga õnnelikult. Vaatamata märgadele jalgadele ei jäänud keegi haigeks. Ega saanudki jääda – turbane rabaveevann ja pidev puujuurte  massaaž jalgadele – kõik tähtsad punktid talla all said ju läbi muditud.
IMG_5712

Tänan kogu matkaseltskonda: teerajaja ja tugiendlite valmistaja Mart; vanad laagrihaid Priit ja Kalle, kes joogivee rappa vedasid; esimest laagrielamust korjav Rauno, kes enamuse toidukraamist oma süles kohale tiris; teejuht ja grillimeister Karmen; Kadri, kes viimased öised sääsed enda kanda võttis ning tubli köögitoimkond Iris-Katrin-Margit-Margot. Teeme kõike koos teinekordki!

Vabandan teie ees, head koorikaaslased, kes väga oleksid tahtnud kaasa tulla, aga aeg ei klappinud. Hea tahtmise juures saab aega tagasi keerata (Endlas saab) ja mina olen meeleldi nõus veelkord Endla rappa sattuma. Kärde rada oma võrratu vaatega järvele jäi ju käimata…

Mis augustis veel juhtub? Kolmandik Endla koorist (sealhulgas kuus rabamatkajat) veab juba usinasti laulujoru, et 19.-21. augustil Haapsalus Segakooride liidu suvekoolis end kindlalt tunda. Õpitavaks teoseks on Pärt Uusbergi „Õhtu ilu“ ja see tuleb ettekandele Haapsalu Toomkirikus pühapäeval, 21. augustil kell 18.

Külli

Et miks siis Endla kooriga liituda…

16. august 2016

Veendunult võib öelda, et muusika ja koorilaul on kui liim…
Ja pole tähtis, oled sa noorim või vanim – Endla koorirahvaga liitudes oled sa hoitud ja oodatud!
muusikaliim

Mõned väga tõsiseltvõetavad read meie kooriga kõige värskemalt liitunud lauljalt.

Eeldades, et inimene, kes otsib võimalust laulda kooris, on eelnevalt kokkupuutunud kollektiivse musitseerimisega, siis Endla koor oma olemiselt ja hingelt oleks igati sobilik koht igale uuele liikmele. Koor ise on tegutsenud juba kaua aega ning selle perioodi jooksul on välja kujunenud tutvused ja sidemed erinevate organisatsioonidega, tänu millele on võimalik lisaks tavapärastele laulufestivalidele esineda ka muudel üritustel, mis avardavad silmaringi ja aitavad kaasa enesearendamisele. Mainimata ei saa jätta ka seda, et nii koori veteran kui ka uuemad liikmed on igati abiks Endla perekonda sissesulandumisel. Peale ühise laulmise seovad kõiki kooriliikmeid ka sõprussidemed, mis väljendub näiteks ühiste ürituste korraldamises. Sõprust ja soojust meie kooril on küllaga ning seda oleme meeleldi nõus jagama ka kõigi uute liikmetega, vajalik on ainult tahe meiega liituda ja sellest osa saada. Tõenäosus, et just Endla koor saab uueks koduks, kus musitseerida koos toredate inimestega, on väga suur.
Rauno