ESTENG

Nüüd on see tehtud ehk rabajutt

31. august 2016

9 aasta eest väljakäidud mõte Endla koori suvematkast Endla rabasse sai teoks.
Sinna, Endla järve äärde, kus imekaunis Juta kivil istudes valas pisaraid oma kaotatud armsama, Endli, pärast.

Niisiis alustasid 11 vaprat ühel vihmasel augustihommikul, kui kogu linn oli veel sügavas Weekendi unes, sõitu Jõgevamaa poole. Kui Põltsamaal lossikiriku kõla proovitud, kõhu-täitmisega korralikult aega venitatud (prae ootamine ja „vist mahuks veel magustoit“ ja „kui õige võtaks veel kohvi ka“) ning kohalikust Selverist söögi-joogikraam varutud, oligi aeg asuda raba poole teele.

IMG_5484 IMG_5496 IMG_5522 IMG_5549
Meie rõõmuks oli sombune ilm taandunud ja päikegi pilve tagant piilumas. Esialgne plaan läheneda Endla järvele Kärde poolt
(lühem rada) sai ümber otsustatud pikema, Toomalt algava raja kasuks. Sest sealt pidi metsamajakeseni viima ilus laudtee üle raba.

IMG_5729 IMG_5574 IMG_5575 IMG_5579

Kotid selga, ukuleled üle õla, veekanistrid käe otsa ja õiget teeotsa otsima.  Vaevalt 200 meetrit läbitud, kui juba tekkis küsimus, kas ikka oleme õige teel. Õnneks oli kotist võtta kaart, mis sai usaldatud vapra teejuhi Karmeni kätte. Olime õigel teel ja kohe raba peale jõudmas. Oh, see rabasse jõudmine oli ilus – päike sillerdas laugastel, uus võrkkattega laudtee jalge all. Mida paremat veel tahta! Kas tõesti nii lõpuni, kõik see 5 kilomeetrit?

IMG_5587 IMG_5591 IMG_5605 IMG_5649
Aga ei! Raba teises servas sai uus laudtee otsa ja tuli tatsata märjast libedatel laudadel. Pisut lihaseid pingutades ettevaatlikult edasi sammudes jõudsime maale. Esiti polnud vigagi, aga mida edasi, seda lirtsuvamaks pind meie jalge all muutus. Umbes poolel teel, radade lahknemiskohal, olime taas hädas õige tee leidmisega. Silmnähtav oli vaid üks laiem ja kobedam rada, aga see kulges pisut vales suunas. Teejuht Karmen ei jätnud jonni ja peagi kostus võsast rõõmus hõige, et kollane rajamärk leitud. Mis muud kui läbi lombi võssa. Kuivadest jalgadest võis nüüd vaid unistada…
Peas helises dirigent Volli lauluke „Laula või ise“, aga kohandatud sõnadega „Varbad raba turbas, seljal koormuseks kott. Millal jõuame sinna, kus ootab meid üks kuivem koht…“. Aga kuivemate kohtade otsimine mättalt mättale hüpates või pooleldi puu otsas rippudes tegi tuju aina paremaks. Viimasel teelahkmel oli valida märja libeda laudtee ja vesise mätastega raja vahel. Otsustasime Irisega viimase kasuks. Ja esimest hüpet tehes leidsin end… nõgesepõõsast. (Korralik rabasluusija oleks kindlasti oma sääred kinni katnud, aga minusugune pidas targemaks ikka põlvpüksid jalga panna, sest siis ei saa püksisääred märjaks ega muutu seetõttu raskeks.) Oh seda erksust, mis nüüd mind tabas! Varasem mure, kas minu väikesed jalad suudavad kogu mu naiseliku ilu koos seljakotiga kohale vedada, osutus asjatuks. Viimased ponnistused läbi vee ja siiski ka mööda libelaudu ning ohoo imet, olimegi pärale jõudnud.

IMG_5654 IMG_5659 IMG_5709 Läbi_öö

Endla metsamajake, mis sai üheks ööks meie koduks, üllatas oma mugavustega. Päikesepaneel oli meile koguni elektrivalguse andnud! Ergutav järvesuplus, grill ja saun ja jälle suplus ja pidulik õhtune söömaaeg, pikeeritud ohtrate laulemistega Mardi-Irise-Margoti ukulelede saatel – mida paremat oskaks üks endlakas Endla rabas tahta? Ja Irise loetud unejutt „Endla järv ja Juta“ ja memme musi enne uinumist (memm ise jäi küll ilma, aga andmisrõõm on alati kõige suurem). Kuid und ei tulnud, sest õhku ei olnud. Avasime ukse ja õhk tuli… koos sääskedega! Oli selge, et kahte head asja korraga ei saa. Tuli valida kas õhk ja sääsed või mõlemast loobuda. Leidsime kompromissi: pihustades ohtrasti sääsemürki, vajusime ka ise „surmaunne“.

Hommik äratas meid võimsa vihmavalinaga ehk ärgateski oli selge, et kuiva jalaga me tagasi „mandrile“ ei pääse. Mõttetalgud hommikulauas teemal „Millist rada valida“ päädisid otsusega, et läheme siiski kõik koos Toomale, aga teist (loodetavasti kuivemat) rada pidi.
Nii me teele asusime: hanereas märjal laudteel, varbad vees, Mart ees teed rajades ja matkakeppe (Endla endleid) valmistades. Meelde tuli lapsepõlves nähtud film „Aga koidikud on siin vaiksed“. (Nooremale lugejaskonnale teadmiseks, et see oli üks sõjafilm naisvõitlejaist). Valitud tee muutus tõesti järjest kobedamaks metsateeks ja pisut väsinud matkajalad ei pidanud enam poris paterdama. Toomale jõudes veel ühispilt, märjad higised kallistused ja oligi aeg end autodesse pakkida – väsinult, aga õnnelikult. Vaatamata märgadele jalgadele ei jäänud keegi haigeks. Ega saanudki jääda – turbane rabaveevann ja pidev puujuurte  massaaž jalgadele – kõik tähtsad punktid talla all said ju läbi muditud.
IMG_5712

Tänan kogu matkaseltskonda: teerajaja ja tugiendlite valmistaja Mart; vanad laagrihaid Priit ja Kalle, kes joogivee rappa vedasid; esimest laagrielamust korjav Rauno, kes enamuse toidukraamist oma süles kohale tiris; teejuht ja grillimeister Karmen; Kadri, kes viimased öised sääsed enda kanda võttis ning tubli köögitoimkond Iris-Katrin-Margit-Margot. Teeme kõike koos teinekordki!

Vabandan teie ees, head koorikaaslased, kes väga oleksid tahtnud kaasa tulla, aga aeg ei klappinud. Hea tahtmise juures saab aega tagasi keerata (Endlas saab) ja mina olen meeleldi nõus veelkord Endla rappa sattuma. Kärde rada oma võrratu vaatega järvele jäi ju käimata…

Mis augustis veel juhtub? Kolmandik Endla koorist (sealhulgas kuus rabamatkajat) veab juba usinasti laulujoru, et 19.-21. augustil Haapsalus Segakooride liidu suvekoolis end kindlalt tunda. Õpitavaks teoseks on Pärt Uusbergi „Õhtu ilu“ ja see tuleb ettekandele Haapsalu Toomkirikus pühapäeval, 21. augustil kell 18.

Külli